Laagrirutiinid ehk kuidas Naiskodukaitse taktikalises olukorras hakkama saab

16-17.aprill toimus Unikülas Naiskodukaitsele laagrirutiini õppus, mida juhendasid Tamme malevkonna kaitseliitlased Mätlik ja Kask. Kui nüüd seda lugu päris algusest alustada, siis idee taolise laagri korraldamiseks hakkas kooruma juba varasematest ühisüritustest. Märtsi esimesel nädalal sai aga kolmekesi, koos Mätliku ja Prantsiga, laua taha istutud ja esimesed kindlad suunised paika pandud. Sealt edasi läks planeerimine väga ladusalt ja enne kui arugi saime, oli ideid rohkem kui teostada oleks jõudnud. Nüüd ei jäänudki üle muud, kui ainult laagrit ennast oodata, mis sel hetkel veel nii kaugel tundus. Kohati tekkis idealismi taga ajades juba ülemõtlemise tunnegi. 15.aprilli õhtul koondasime naised tagalakeskuse õppeklassi ja rääkisime ära nädalavahetuse teoreetilise poole. Klassis oli nägusid, kes varasemast tuntud metsahundid kui ka inimesi, kes päris esimest korda metsatarkusi omandamas. Käsitletavaid teemasidki sai seetõttu põhjalikumalt uuritud. Paaritunnise loengu lõpus, kui ühtki küsimust enam polnud, läksid laagrilised koju varustust pakkima, kes enesekindlamana, kes ärevuses, kuhu end nüüd ometi segatud sai.

Hommikul kell kaheksa olid kõik uuesti tagalakeskuses ja algas masinate koormamine. Telgid, vesi, labidad, kirved, saed ja hirmsamas koguses maskeerimisvõrke. Kursuslastele väljastati relvad, milledeks sel korral olid puidust maketid. Aga ega need sellepärast vähem hoolt saanud: kes oma relva kuhugi unustas, sel oli ka karistus kohe soolas. Maastikule jõudes tervitas meid hommikune kevadpäike, linnud röökisid laulda nii, et oma mõtteidki ei kuulnud, kevad tuli mühinal. Esimese ülesandena moodustati kaks jagu, kes kahel erineval viisil panid üles telgid. Esimene jagu pingutas telgi lühikeste vaiadega, nööre kasutamata. Selliselt kinnitades on telgis veidi rohkem ruumi, kuid häire korral peab kogu jagu end uksest välja pressima. Teise jao ülesandeks sai telk pingutada nööridega. Sellise püstitamise puhul jääb telgi alumine äär vabaks ning häire korral saavad võitlejad ääre alt välja pugeda, igaüks kohe oma suunda julgestama. Loomulikult toimus ka telkide maskeerimine. Järgnevalt sai kumbki jagu rajada oma käimla. Võis näha juba jagude vahelist rivaalitsemist, kes oli kiirem ja kelle käimla ilusam. Ilm muutus järjest soojemaks ja päike paistis aina kõrgemalt. Uue tunni teemaks sai tunnimehe tegevus ja tunnussõna. Peale teooria kordamist said kursuslased erinevaid juhtumeid ise proovida. Paar vabatahtliku tunnimeest hakkasid laagris patrullima ja samal ajal mõtles ülejäänud seltskond välja stsenaariumi, mida tunnimeestele ette mängida. Küll sattus laagrisse erinevas suuruses ja erinevalt käituvat vastast kui ka omasid, kes tunnussõna ei teadnud. Peale igat läbimängu toimus olukorra analüüs, kus kõik osapooled said sõna sekka öelda. Selliselt jõuti lõpuks ka parimate võimalike lahendusteni. Järgnevalt läks metsa all hirmsam kolin lahti, kõik otsisid välja oma katelokid ja õppimisse tuli sisse tunniajane lõuna. Lisaülesandena pidid jaod lõuna lõpuks endi seast jaoülemad leidma.

Lõuna järgselt määrati ringkaitse positsioonid, mida seejärel risust puhastama hakati. Korrastati ka jooksuteed positsioonidele. Nüüd ei jäänudki üle muud, kui hakati drillima tegevust häirete korral. Laagrilised pugesid telki ja jäid häiret ootama. Teises jaos oldi lausa nii agarad positsioonidele jooksma, et jõuti isegi küsima tulla, kas jaoülem võib ise häire anda. Üldhäirete vahele prooviti ka vaikset häiret, drillimise tuhinas aga ei märgatud, et vastane oli laagri avastanud ning viimase häire algatas vastase tulekontakt. Kahju ainult, et instruktor Kask sel hetkel laagris ei viibinud, tal oli ainsana maketi asemel kaasa võetud päris relv. Üksik vastane eemaldus, nähes kui kiirelt laager reageeris. Nüüd algas kibekiire tegutsemine ning laagriliste üllatuseks tuli kogu hoole ja armastusega rajatud laager kokku pakkida, masinale tassida ja ise järgi hüpata. Sel ajal kui viimaseid varustuselemente masinale upitati, vaatasid Mätlik ja Kask kaardilt välja uue laagri asukoha. Kulus 16 minutit ja endisest laagrikohast andsid aimu vaid veoki jäljed teel.

Hüppe järgselt võeti uues kohas esimese asjana sisse ringkaitse ümber masinate kuniks instruktorid valisid välja parima „parkla“. DAF sai aetud noorte kuuskede vahelt läbi suurte puude varju ja kogu kursus hakkas autojuhi juhendamisel masinat maskeerimisvõrkudega katma. Samal ajal läksid instruktorid ja jaoülemad laagrikohta välja luurama. Lõpuks leiti ühel künka nõlval noorte kuuskede vahele sobiv koht. Instruktoritena oli hea vaadata kuidas kursuslased iseseisvalt tegutsesid. Kes veel maskeeris masinat, kes hakkasid juba varustust 150 meetrit eemal asuvale laagripaigale vedama. Kui veok oli ilusa rohelise teki alla peidetud, kutsusid instruktorid laagrilised korraks kokku, et rõhutada heli ja valgusdistsipliini vajalikkust. Instruktorid hoiatasid vastase eest, kellest naiskodukaitsel polnud veel aimugi. Nimelt oli umbes samal ajal tagalakeskuses kogunemas kaheksa liikmeline vastutegevus. Kursuslaste tegevus jätkus telkide püstitamise, maskeerimise, käimla rajamise, ringkaitse positsioonide määramise ning vaatlusposti rajamisega. Kogu selle tegevuse ja sagimise vahel lahkus järjekordselt instruktor Kask laagrist.

Buss sõitis tagasi eelmisesse laagrisse ja veidi hiljem oli kuulda ka läheneva Unimogi mürinat, vastane jõudis alale. Õhtu oli käes, päikese loojumiseni oli jäänud veel viimane tund. Taevas oli selleks hetkeks ähvardavalt pilve tõmmanud. Vastutegevus täitis oma toidunõud ja istus maha kuulama, mis ülesanne neid sel ööl ees ootab. Luurekäsu järgselt sõitis instruktor Kask koos toidutermostega tagasi laagrisse, jättes vastutegevuse eesseisvat luureülesannet koordineerima. Laagris toimus endiselt vilgas tegevus, mis vaibus kui toidutermosed telkide juurde jõudsid. Seekord oli metsaalune suhteliselt vaikne, kuulda oli vaid üksikuid kolksatusi kui katelokkidega toidu järgi tuldi. Samal ajal oli mehitatud vaatluspost ning laagri patrull, kes pääsesid sööma kui esimesed lõpetanud neid välja vahetama läksid. Söömise katkestas raadiost kõlanud sideseanss: „Nuuskmõmmik, siin väike My, kuuldel“. „Nuuskmõmmik kuuldel“. „Sabatäht!“. Kursuslastele pakkus selline side huumorit aga instruktorid teadsid täpselt, mis kõige selle taga peitub – luure läks liikvele. Õhtusöögijärgselt eraldi ülesandeid ja õppimist enam ei toimunud, algas rutiin. Graafikud olid tehtud järgmise päeva hommikuni. Päike oli horisondi taha vajunud, pilved veidi tagasi tõmmanud ning kuu heitis valgust metsa alla. Instruktorid seadsid oma telkmantlid kursuslaste telkidest veidikene eemale ning istusid omakeskis sosinal jutustades. Laager magas, metsa all oli vaikne, aeg-ajalt oli kuulda vaid uue vahetuse liikumist postile.

Enne kella ühtteist liikus instruktorite lähedusse lahingpaar, kes jäi ümbust jälgima/kuulama. Omakeskis arutasime, et laagri patrull vahetas mõneks ajaks asukohta. 15 minutit hiljem aga purustati instruktorite arusaam tegevusest kui kolmas võitleja tuli teatega, et on häire lõpp. Negatiivne, et häire kohta käiv info instruktoriteni ei jõudnud aga samas tuleb kiita laagrit, kes nii vaikselt ja oskuslikult ringkaitse positsioonid sisse võtsid, et polnud arugi saada, et kuskil midagi toimumas on. Kell üksteist võttis instruktor Kask raadio teel vastu olukorra ettekanded luuregruppidelt. Sama kordus kell üks öösel. Nähes, et luurel on raskusi ideaalilähedase laagri leidmisega anti ka esimene vihje laagri asukoha kohta. Vaikne kuuvalge mets paneb aga inimesed nägema tonti seal, kus seda pole, nii ka sel ööl kui laager uuesti vaikse häire korras positsioonidele kamandati kui lähim vastutegevuse grupp tegelikkuses paari kilomeetri kaugusel hoopiski oli. Öösel kell kolm sai luure veel ühe vihje. Veidi hiljem sai vastutegevus õppetunni, mis juhtub siis kui kooskõlastused tegemata jäävad. Nimelt mitte väga kaugel laagrist sattusid kaks luuregruppi üksteisele peale ning mõlemal juhul arvati, et tegemist on vastasega. Kuu oli juba päris madalale vajunud ning taevas suures osas jälle pilve läinud, oli öö kõige pimedam aeg kui raadios kõlas signaal NAANTALI. Veidi hiljem hakkas laagris ärevus järjest kasvama, küll arvas vaatluspost, et nägi midagi, küll kuulis laagripatrull ebaloomulikku heli. Lõpuks oldi kindlad, et vastane on laagri avastanud ning info kogumine käib. Idataevas hakkas tasapisi heledamalt kumama. Instruktor Kask kükitas laagri keskel ja proovis samuti luuret näha või kuulda. Kõik oli vaikne, lausa liiga vaikne. Esimesed linnud tegid oma nokad lahti, metsa all nägi järjest kaugemale. Ühes päikesetõusuga liikus instruktor laagrist välja. Veidi mööda teed edasi kõndides võis põõsa varjust leida kolm roheliste nägudega patsaani. Ajapikku kogunes 8 pealine punt ja joonistati valmis laagri plaan ja anti edasi info, mis laagri kohta koguda suudeti. Instruktor Kask andis vastutegevusele uue ülesande, milleks oli rünnak laagrile.

Jagu liikus instruktori juhtimisel ohutust kaugusest ümber laagri ja lähenes sellele künka varjus. Tipust avanes küllalt hea vaade kõigele, mis allpool toimus. Noorte kuuskede vahel maskeerimisvõrgu all olevad telgid olid aga nii hästi varjatud, et isegi instruktor Kask, kes öö otsa laagris viibis, suutis esimese hooga neist mööda vaadata. Laagris oli vaikne, liikumist vähe, hommikune päike heitis pilvede vahelt kiiri kui kõlas esimene lask. Sellele järgnes korralik tulemöll üheksast torust. Lühikese tulekontakti järel eemaldus vastane tagasi üle künka, et sel hommikul veel paaril korral laagriga kontakti astuda.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kursus oli ülesehituselt selline, et igal inimesel oli sealt midagi õppida. Lisaks Naiskodukaitsele sai oma osa ka luure ning instruktoritelgi oli ideid, mida antud laagris õpetamisel esmakordselt kasutati. Laagri võib lugeda kordaläinuks, väga meeldiv oli nädalavahetuse vältel näha motiveeritud ning õpihimulisi naisi ning hiljem lugeda positiivsusest pakatavat tagasisidet. Omalt poolt võin öelda, et peas on tekkimas juba uued ideed kursustest, mida ühiselt korraldada võiks.

Jõudu ja jaksu!

Madis Kask
Tamme malevkonna pealik

Rubriigid: kroonika, uudis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.